Interneti-protokolli versioon 4 (IPv6)

Interneti-protokolli versioon 4 (IPv4) on Interneti-protokolli (IP) neljas versioon, mis on peamine Interneti-suhtlusprotokoll. Algselt töötati see välja ja avaldati 1981. aastal eksperimentaalse protokollina, kuid lõpuks sai sellest 1983. aastal Interneti-suhtluse standardprotokoll. IPv4 on piiratud 4,3 miljardi kordumatu aadressi aadressiruumiga, mis on tekitanud suurte võrkude jaoks mitmeid probleeme.

IPv4 on ühenduseta datagrammipõhine protokoll, mis koosneb 32 bitist. See koosneb päisest ja kasulikust koormusest, mis koos moodustavad Interneti-suhtluse aluse. Päis sisaldab indikaatoreid, mis näitavad andmete allikat ja sihtkohta, samuti muud teavet selle kohta, kuidas andmeid töödeldakse. Kasulik koormus või andmejaotis on koht, kus sisaldub tegelik edastatav teave. IPv4 on loodud pakkuma ühenduseta kohaletoimetamist, mis tähendab, et see ei garanteeri andmete soovitud sihtkohta jõudmist.

IPv4 piiratud aadressiruumiga seotud probleemide lahendamiseks töötati välja ja avaldati 1998. aastal Interneti-protokolli uuem versioon IPv6. IPv6 toetab 128-bitist aadressiruumi, pakkudes oluliselt laiendatud saadaolevate aadresside valikut ja kõrvaldades vajaduse aadressi tõlkimise tehnikate jaoks. IPv6-l on ka mitmeid muid eeliseid, nagu teenusekvaliteedi funktsioonide kasutuselevõtt ja võimalus võrgusätteid automaatselt konfigureerida.

IPv6 on praegu Interneti kaudu suhtlemiseks kõige laialdasemalt kasutatav protokoll, enamik kaasaegseid võrke kasutab seda versiooni. See on loodud tagasiühilduvaks Interneti-protokolli varasemate versioonidega, võimaldades uue protokolli hõlpsat rakendamist olemasolevates süsteemides. Vaatamata IPv6 eelistele ei pruugi mõned pärandsüsteemid ja rakendused seda toetada ning võivad vajada ühilduvusmeetmeid.

Üldiselt on IPv6 Interneti-protokolli oluline edasiminek, pakkudes suuremat aadresside valikut, täiustatud funktsioone ja usaldusväärsemat jõudlust.