Pärimine

Pärand on objektorienteeritud programmeerimise põhikontseptsioon ja programmeerimisviis, kus teatud omadustega objekte, mida nimetatakse ka klassideks, saab uuesti kasutada ja muuta, et toota samade omadustega objekte, mida vajaduse korral muudetakse. Pärimine võimaldab ühekordselt kirjutatud koodi mitu korda kasutada, vähendades seeläbi kirjutatava koodi hulka ja säästes tarkvaraarendajate aega.

Objektorienteeritud programmeerimisel kasutatakse klasse mallidena, mis määratlevad objekti omadused. Need klassid moodustavad pärimishierarhia ehk puu, kus iga klass pärib selle klassi tunnused, millest ta on tuletatud. See hierarhiline struktuur võimaldab koodi taaskasutada, kuna klasse saab hõlpsasti muuta, et luua erinevate omadustega objekte.

Kõige tavalisem pärimise vorm on "is-a" suhe, mida tuntakse ka alamklassina. Alamklass on objekt, mis pärib baasklassist ja laiendab baasklassi definitsiooni, luues nii põhiklassiga samade omadustega, kuid mõningate lisafunktsioonidega objekti. Alamklassid võivad alistada ka ülemklassi funktsioonid, kui need järgivad sama liidest.

Muude pärimise vormide hulka kuulub ka kompositsioon, mida tuntakse ka kui "on-a"-suhet. Siin kasutab klass olemasolevaid objekte oma omaduste määratlemiseks. Näiteks võib autoklass sisaldada rattaid, uksi ja muid komponente, mida saab kombineerida, et luua täielik autoobjekt. Selline pärimise vorm võimaldab suhteliselt väikestest kooditükkidest luua suure hulga objekte.

Pärimine võimaldab luua ka polümorfseid meetodeid, mis on meetodid, mis suudavad parameetritena aktsepteerida erinevat tüüpi objekte ja neid erinevalt opereerida. See muudab koodi üldisemaks, kuna sama meetodit saab uuesti kasutada rohkem kui ühe objektitüübi jaoks.

Pärimine on objektorienteeritud programmeerimisel äärmiselt kasulik tehnika, kuna see võimaldab üks kord kirjutatud koodi ikka ja jälle kasutada. See vähendab kirjutatava koodi hulka ja suurendab tarkvaraarenduse kiirust, võimaldades tarkvaraarendajatel oma programme kiiremini ja hõlpsamini arendada.