Domeeninimede süsteem (DNS)

Domeeninimede süsteem (DNS) on internetiprotokoll, mida kasutatakse domeeninimega seotud erinevate parameetrite, sealhulgas konkreetse domeeni haldava veebiserveri IP-aadressi (internetiprotokolli) tuvastamiseks. See toimib domeeninime teabe "otsimise" teel erinevates hostides (nt kohalikud registripidajad ja juurserverid) jaotatud andmebaasides, et leida asjaomane teave. Lühidalt öeldes võimaldab DNS internetikasutajatel jõuda veebilehtedele, sisestades veebiaadressid (nt www.example.com), selle asemel, et meeles pidada asjaomase veebilehe numbrilist IP-aadressi (nt 199.168.0.1).

DNS-süsteem on korraldatud hierarhilisteks tsoonideks, kusjuures iga tsoon koosneb kahest või enamast nimeserverist, mis annavad autoriteetseid vastuseid otsingutele. Selle hierarhia tipus on nn juurserverid, mis vastutavad vastuste andmise eest kasutajate päringutele, mis käsitlevad domeeninimede teavet. Domeeninimede süsteem on jaotatud kahte võrku (Internet ja intranet), mis muudab selle väga mitmekülgseks ja turvaliseks.

Sisuliselt on domeeninimede süsteem Interneti adresseerimissüsteem, mis on ühine nimetaja domeeninimede ja IP-aadresside vahel. Ilma selleta ei oleks meil võimalik veebisaitidele domeeninimesid kasutades ligi pääseda, vaid me peaksime iga kord meeles pidama ja sisestama numbrilised IP-aadressid. See on oluline ka e-posti toimimiseks, sest e-posti aadressid (nt [email protected] ) vastavad konkreetsetele domeenidele ja MX-kirjed (mail exchanger records) sisaldavad domeeninimede teavet, mis võimaldab neid õigesse sihtkohta saata.

Domeeninimede süsteem oma praegusel kujul hakkas laialdaselt levima 1980. aastate alguses. Sellest ajast alates on organisatsioonid, nagu IETF (Internet Engineering Task Force), seda muutnud ja täiendanud, et tagada selle turvalisus, tõhusus ja võime vastata võrgumaailma kasvavatele nõudmistele.